Retrospektiiv ja bye-bye London

Täna kuu aega tagasi sai minu Londonis veedetud aeg läbi, tuli pakkida oma elu uuesti kohvrisse ning jätta jõulu-tulede säras suurlinn seljataha. Seega täna siis üks korralik retrospektiiv Londonile, mida plaanin kindlasti veel korduvalt külastada, kuna vaatamata kõikidele mu jõupingutustele on sellel linnade linnal veel endiselt pakkuda põnevat avastamist.

Ilmselt Londonile iseloomulik multi-rahvuslikkus, busy elu ja linnaosade kirjusus on see, mis mulle kõige rohkem imponeeris ja millest jään puudust tundma. Näiteks pisikeses hiinalinnas võib ennast avastada ootamatult hieroglüüfide ja parima hiina köögi keskelt, araabiakeelses linnaosas aga on kõik poed nimega ‘Al-Mustafa’ ning mõnes Iraqi Grill House’s võib saada parimat hoummust ja grillliha. Siin siis lühidalt mõnest meeldejäävamast linnaosast.

Camden Town

Camden Town on üks omanäolisemaid ja mõnusama atmosfääriga linnaosasid. Siinsed pubid on tuntud üle linna, lisaks on suur omanäoline täika, lahedad söögikohad ja eri stiili baarid. Nagu näiteks mõni kariibi oma, kus saab ülihäid rummi kokteile ning ükski külastaja ei istu õhtu jooksul maha, vaid tantsib ohjeldamatult salsat. Tähelepanuta ei jää kindlasti kohalikud alternatiivsed poed ning stiilne värvikirev noorus.

City ja Canary Warf

City ja Canary Warf on see koht, kus käib põhiline äritegevust ning raha liigutamine. City, kus klaasist büroohooned kõrguvad vaheldumisi vana arhitektuuriga, on minu üks lemmikumaid. Siin leidub nii kuulikujuline Gherkin, mis on üks Londoni tunnusmärke, kui ka kohe kõrval olev Lloydsi pangahoone, mis kannab ilmselgelt Richard Rogers’i käekirja, kes on ühtlasi ka Pariisi Pompidou arhitekt.

Erinevalt City’st on Canary Warf üdini klaasist kõrghoonete kompleks ning kasvab saare peal nagu Manhattan. Kuigi mõne

jaoks on Canary Warf ehk liiga steriilne keskkond, siis mulle meeldib see arhitektuuri eklektika ning vee peal olevate klaasmajade “õhuline” atmosfäär. Väidetavalt tuleb iga päev City’sse tööle 350 000 inimest, samas kui püsivaid residente piirkonnas on ainult 5000. Seega nädalavahetusel kõrghoonete vahel kolades tuleb tahtmatult peale tunne nagu raamatus “Palle üksi maailmas”.

Greenwich

Thames’i kaldal paiknev Greenwich on ilus, roheline ning mõnusa kuurortile iseloomuliku atmosfääriga. Greenwichi pargis mäe otsa turnides leiab eest observatooriumi ning minu absoluutse lemmiku – planetaariumi. Planetaariumis olen käinud vist juba kolm-neli korda, aga läheks iga kell veel. Pole midagi hubasemat, kui pimendatud saalis lamamistoolis vaadata ruumilist show’d universumi tekkest, galaktikate põrkumisest või dark matter müsteeriumist taustaks rahulik giidi (harvadel juhtudel isegi päris aktiivselt teadusega tegelevate astronoomide) tark jutt. Observatooriumi hoovist jookseb aga läbi Greenwichi null-meridiaan, mille peal saab seistes turismi pilti teha. Juhul muidugi kui viitsib pikas turistide järjekorras seista, mis on üks tavalisemaid ebamugavusi Londonis. All jõe ääres on veel meremuuseum, kus võib näiteks leida Nelsoni isikliku riietuse kogu oma ilus– nii mundri, kaabu kui ka hoolikalt eksponeeritud mustad auklikud sokid. Observatooriumi mäe otsast avaneb minuarust aga Londoni parim vaade üle jõe asuvale City’le.

Thames

Mainimata ei saa jätta muidugi Londoni ühte sümboolseat osa - Thames’i. Kuigi Thames’i South Bank’l ehk lõunakaldal on mõnus niisamagi kolada kohvikute, restoranide, Shakespeari Globe teatri ja muuseumide (näiteks Tate Modern) vahel, siis kõige ilusam on London ikkagi jõe pealt. Näiteks sõites paadiga Greenwich’st Big Beni alla näeb Londonit kogu oma ilus – saab pildistada Canary Warf’i saart, imetleda jõeäärseid oma palmiaedadega katusekortereid ning kohati suht kummalist arhitektuuri. Eriti kaunis on sõita pimedas ning kui veab, siis võib näha Tower Bridge avamist.

Parlamendi hooned

Detsembris avanes mul harukordne võimalus näha Parlamendi hooneid seestpoolt. Algselt planeeritud külastus lükkus küll paar päeva edasi, kuna sellel päeval otsustasid streikivad tudengid Camillal ja Charles’l autoakna katki visata ning parlamendi külastamine polnud eriti ohutu. Ilmneb, et vanast originaalsest Westminster Palace’st on alles ainult peamine suur saal , kuna hoone sai tugevalt kannatada tulekahjudes (viimane 1834). Seega tegelikult valmis hoone praegu nähtaval kujul alles 1840-1860. Suur saal on see-eest ilus ning on see koht, kus hiljuti pidas kõnet UK-d väisav Rooma paavst. Pilte kahjuks ei tohtinud Westminster Palace’i kullast ja särast teha (sain pragada ka), seega peate mind uskuma, et paradoksaalsel kombel oli House of Lords oluliselt rohkem kullatud ning silmipimestavam kui House of Commons. Küll aga tohtis teha pilte parlamendi kõige uuemas osas ehk Portcullis House, mis asub Westminster Palace’st üle tee (omavahel ühendatud ka maa-aluse käiguga, kus on ilusad ükssarve kujud). Portcullis House avati alles 2001, kuna parlamendiliikmetel läks Westminster Palace’s jube kitsaks. Muide, lisaks kõikidele muudele privileegidele on parlamendi hoonete töötajatel eraldi sissekäik metroosse ning muidugi oma pubi. Õigemini on ainult üks alles jäänud paljudest, kus õlu oli poole odavam kui linnas ning seega loomulikult noori poliitikuid täis.

Soho ja Hiinalinn

Suisa kesklinnas kuulsast shoppingu tänavast Oxfordist lõuna pool asub Soho linnaosa, mis vanasti oli Londoni “punaste laternate” piirkond, tänapäeval aga üks popimaid noorte kogunemise kohti. See linnaosa on tuntud ka kui gei linnaosa ning mõnikord juhtub, et mõnest pubist möödudes näeb aknast vilksamisi hõbedates püksikutes mehi laua peal tantsimas. Sohos leidub väga lahedaid söögikohti, lokaale, baare, kohvikuid – ühesõnaga kui õhtul vaja välja minna, siis Sohos leiab kindlasti midagi põnevat.

Sohost saab alguse ning on osaliselt sellega ka põimunud väike kohalik Hiinalinn. Oma lemmikud söögikohad selgusid siin kiiresti kohe aasta alguses ning kohalikus aasia supermarketis võib leida kõikvõimalikke lahedaid maiuseid, millega eksperimenteerida. Hiinalinnas leiab jaanuaris aset ka iga-aastane suur Hiina uue aasta ilutulestik ja pidu.

Elamurajoonid

Kuna London on üks kalleimaid linnu Euroopas, kus üüri- ja korterihinnad küündivad absurdsete numbriteni, siis enamik kohalikke elavad Londonist väljas ääre-linnakutest. Mõned ääre-linnad on eriti armsad ja mõned eriti peened, avastamist jätkub mitmest nädalavahetuseks. Ääre-linna elamine toob aga kaasa iga päev 1.5-3h pikkust rännakut tööle ja samapalju tagasi. Seetõttu on mõistetav inglaste siiras pettumus valget lund nähes, mis pikendab nende reisi veel 1-2h võrra. London on ümbritsetud sellistest elamurjaoonidest, kus on olemas kõik eluks vajalik alates supermarketitest ja fish&chips kohtadest lõpetades kinode ja suurte ostukeskustega. Nii mõnedki inimesed, kes töötavad kesklinnast eemal, pole 30 aastat käinud Londoni kesklinna läheduses. Aga mis seal imestada, on olemas ka tartlasi, kes pole 30 aastat Raekoja platsis käinud.

Pargid

London on üllatuslikult rohelisem kui ma isiklikult algselt arvasin ja seda tänu arvukatele parkidele. Kuna Londonus elab 7.5 miljon inimest, siis on vahelduseks eriti mõnus minna rahulikku värvilisse roosiaeda jalutama. Mõned suuremad linnaäärsed pargid on kohati ruut-kilomeetrite suurused ning meenutavad pigem metsikut tihnikut suurte põlispuude, metsikute veekogude ning ülbete kitsedega. Nagu näiteks Richmondis, kus on muide muu hulgas ka kaitse all olev vaade Londoni kesklinnas asuvale St. Paul’s katedraalile. Et tähtsat kaitstavat vaadet läbi teleskoobi miski ei segaks, siis pügatakse hoolikalt maha kõik ettekasvav rohelus.

Kesklinnas on loomulikult oluliselt tsiviliseeritumad pügatud muru ja tiikidega pargid, kus on esindatud erinevad kopsakaks söödetud linnuliigid. Väidetavalt hakkasid ühes Londoni pargis kunagi nuumatud pardid kord kahtlaselt kaduma, millepeale olevat tiigi äärde ilmunud silt “palun parte mitte süüa, need on dekoratiivsel eesmärgil”. Väidetavalt olid näljasteks poolakad. Muide parkides ohtralt elutsevad luiged on kõik kuninganna omad ning neid ei julge ilmselt isegi poolakad puutuda.

Taaskohtumiseni London!

Kokkuvõtteks võib öelda, et aasta oli kiire, tööd sai tehtud piisavalt (arvutis on UK töö kausta all kokku 51 uut kausta ning 712 faili) ning Londonit avastatud nõrkemiseni. Viimane kuu aega oli aga pööraselt kiire - elu tuli pakkida kokku 33kg sisse, lõpetada viimased katsed ning muidugi osaleda ka kõigil jõulu- ja ärasaatmispidustustel. Plaanin kindlasti Londonit taas külastada, kuna nägemata kohtade nimekiri on juba praegu pikk! Siit väike ülevaade viimastest üritustest, põnevamates kohtadest ja seikadest Londonis.

Londoni pubid suudavad nii mõnigi kord üllata.

Hyde Park's laborikaaslastega Winter Wonderland'i külastus, kus on nö saksa turg, korralik tivoli ja see aasta ka lahe tsirkus.

Pidutseda saab ka bussis. Diskot oli kuulda üle terve kvartali.

Instituudi jõulupidu, kus teemaks oli Kariibimere piraadid. Kuna mul polnud nii uhket kostüümi kui mõnel, siis anti mulle vähemalt üks sõber-aksessuaar.


Nagu mõned juba oma nahal said tunda, tulid jõulud Londonis valged. Kellele pakkus rõõmu, kellel paanikat. Üldiselt rongid ei sõitnud, lennukid ei lennanud ja autod uisutasid. Mulle aga salaja meeldis ja isegi lennuk viis täpselt jõuluks koju. Uuest aastast seega uue hooga koduses Eestis!