Võõrkehad, Bandiit ja oravad oksal

“This time, a deadly pandemic threatens the world and health officials from across the globe are convening in London to halt this menace. Amongst the bold words and solemn speeches, the untimely death of South American bureaucrat Luz Morales might have been brushed under the carpet, but perhaps there's more to his story. Can you and your team of investigators uncover the truth?”

Täpselt nii algas üks minu nädalavahetusi oktoobris. Ehk siis ühel varasel pühapäeva hommikul kogunesid sõprade seltskonnad kokku, et lahendada mõrvalugu, kus kahtlusalusteks olid nii jaapani võimud, kaunis vene KGB (õigemini GBK) spioonitar, lõuna-ameerika narkodiilerid, hooldusõiguste pärast kaklevad lastevanemad, turvamees Esteban Coli (ehk E. Coli), viiruse pandeemia vastu võitlejad, vaktsiini tootmisõigusi andvat lepingut jahtivad kahtlased ärimehed jnejne. Üritust, alapealkirjaga “Foreign bodies”, võib vist täpsemalt nimetada kui murder mystery treasure hunt, kus esimese asjana jagati kokku tulnud Sherlock’tele kätte evidence pakett, mis sisaldas piiratud infot kahtlusaluste ja mõrvatu Luzi tausta kohta, mõrvapaigast leitud tõestusmaterjali ning õnnetukese viimast teekonda Londonis. Seejärel anti kõigile detektiividele aega õhtul kella seitsmeni, et läbi kammida erinevaid põnevaid Londoni nurki, leida uusi asitõendeid ning selgitada, kes siis ikkagi sellest kirjust seltskonnast Luzile otsa peale tegi ja miks.

Ürituse nimel oli palju vaeva nähtud, palgatud olid näitlejad, kes mängisid erinevaid mõrvamüsteeriumiga seotud tegelasi (nagu angry cook, talkative concierge, narkodiilerid jne), kelle pidi kõik linna pealt üles leidma, nende jaoks igasuguseid ülesandeid lahendama (a la jälitama kahtlaseid isikuid ümber kvartali) ning seejärel omandama olulist tõestusmaterjali ja infot, mille põhjal selgusid järgmised Londoni sündmuspaigad (tumedad treppidega ja graffititega tänavakäigud, pubi peldikud, kontserdimaja reklaamid, mille põhjal sai deshifreerida järgmise aadressi jne). Ühe rahavõlgades valget pulbrit armastava pidutseja Charlie ja ta girlfriendi motiivide kohta sai infot näiteks Facebookist. Kes soovib, siis konto on veel Facebookis üleval (koos 21. oktoobri vihjetega Wall’i peal) ning tegelase nimeks on tabavalt Charlie Snorter-Lott. Tabavalt on tal ka isiku kirjelduseks pandud “I snort two lines in time of peace, and two in time of war. I snort two lines before I snort two lines and then I snort two more”.

Päeva naelaks ja minu südamerütmi testijaks oli aga ühes fancy’s hotellis olev tuba, mille kohta oli ette öeldud, et seal elab ohtlik jaapanlane ning “ENTER WITH CAUTION!”. Vaikselt küürakil sisse hiilides ükski samurai ega ninja ei rünnanud ning esmapilgul tundus tuba üldsegi tühi. Vannituppa astudes aga avanes pilt võika verise põrandaga ning vannis lamas verine surnud mees! Mõne hetke pärast hakkas minu ehmatuseks mees vannis ägisema ja liigutama ja oigama “wawwwaater… pleeease…wateeer..”. Peale lonksukest vett, mida ma pidin talle suhu valama, hakkas surmaoiete vahel tulema infot nagu “the project went all wrong!!..ahh…mmaaaAAHH…The virus is ..aaagh.. unleashed!! ahh…” jne. Lõpuks, kui tundus, et mees oli kogu oma info ära jaganud ja midagi peale ägisemise sealt enam ei tulnud, siis oli meil aeg jätta ta sinna vanni edasi surema ning minna järgmist sündmuspaika kontrollima.

Peale kümneid kilomeetreid kõndimist ja väsinuna tagasi staabis tuli kogu materjal kokku panna ning esitada oma nägemus süüdlasest ning motiividest. Läks väga edukalt, süüdlase arvasime õigesti, aga kuna õigesti arvasid veel 17 meeskonda, siis karikat seekord ei saanud. Siiski äärmiselt vahva 12h kestev maraton-sündmus, mis kuulub ühe mu Londoni lemmikute hulka.

Noppeid.

- Viimasel ajal on kohalikus meedias palju juttu olnud Londonisse massiliselt sisse kolinud rebastest. Ilmselt, kuna pargid on siin suured ja linnud inimeste poolt broileriks nuumatud, siis on pinnas soodne. Antud temaatikat käsitles hiljuti ka üks Mehhikos tegutsev Belgia kunstnik nimega Francis Alys, kes tõi mängu veel ühe väidetavalt Londonile iseloomuliku teema - turvakaamerate rohkus linnas. Nagu kunstnik ise ütleb: "What I wanted to do, was address the surveillance systems in London, the omnipresence of cameras all over the city." Nimelt korraldas Alys omamoodi looduskaamera Londoni stiilis, lasi öösel National Portrait Gallery muuseumi ruumidesse lahti rebase nimega Bandiit, kelle tegemisi siis jälgiti läbi muuseumi turvakaamerate. Tate Modern’s oli üritusest tehtud väljapanek, kus kuvati Bandiidi seiklusi muuseumis läbi 9 (turvakaamera) teleka ning lisaks on internetis üleval kaamerate lindistustest tehtud film nimega “The Nightwatch”. Igaljuhul mina isiklikult pole eriti kaameraid linnas märganud (kuigi pole eriti ka otsinud), küll aga jooksevad rebased tihti üle varvaste isegi kesklinnas.

Tate Modern’s on muide praegu ka suur Gauguin’i rändnäitus, kus on üle maailma muuseumidest ja erakollektsionääride käest kokku korjatud Gauguin’i pildid ning ohtralt juurde pandud taustainfot ta stiili, hobide ja eluloo kohta. Soovitan soojalt, kes satub siiakanti.

- Vahepeal on Londonis käinud aga nii mõnedki külalised kodumaalt, kellega millegipärast ikka satub mõnda muusikali vaatama. Kui kohalike käest küsida, et kas nad siis tõesti nii väga armastavad muusikale, et see siin nii kuulus on, siis kuuleb pigem reaktsiooni “pfff”. Kontserdisaalides ise viibides selgub, et muusikalide populaarsust hoiavad ilmselgelt üleval turistid, kes vallutavad kauneid kuldseid punase sametisi teatrisaale massiliselt kummiplätudes või läkiläkides. Siiski kvaliteedi üle pole põhjust nuriseda ning seninähtud kaks muusikali on olnud laitmatult tasemel. Näiteks “Billy Elliot” oli omaette klass, kus ülinoored peaosalised peavad oskama lauldes steptantsu ja balletti tantsida või tooliga žonglöörida. Või siis näiteks sai vanematega “Queen” muusikali külastatud, kus laulud kõik mõnusalt tuttavad, lauluhääled tugevad ning kus tagatipuks astus üles Queen’i endine hallipäine kitarrist, mis põhjustas publiku kõvahäälset vaimustust.

- Vanematega sai muuseas ohtralt tegeletud teiste Londoni põhiasukatega, kelleks on oravad. Sai neid nii fotojahitud kui kastanitega toidetud. Oravaid leidub Londonist põhimõtteliselt iga puu ja põõsa otsas ning nii mõnigi neist on muutunud ülbemaks kui kasvu järgi võiks arvata. Stiilinäide “Orav oksal” ning “Kastan mulda”.

Lähme kõik Paraadile!

Nagu näha, siis kisub septembrist vihmaseks ning ainukese vihmavarju katki minek pärsib oluliselt väljas ringi kolamist. See-eest sai suvel nõrkemiseni käidud kirjudel üritustel sooja päikese all ja kuuma kariibi muusika taustal. Ehk siis elagu paraadid!

Geiparaad "Pride"

Juba juulis leidis aset Euroopa suurim geiparaad "Pride", mis oli kirev, pikk ning siiani nähtud paraadidest vaieldamatult minu lemmik. Üle UK (ja tõenäoliselt ka kaugemalt) olid kokku tulnud kõikvõimalikes kostüümides mehed ja naised, erinevate firmade/instituutide/tuletõrjujate/politseinike/mereväe/jne gei liikmed, vikerkaarevärvilised kiirabi- ja tuletõrjeautod, gei-pensionärid ja suisa terved jalgpallimeeskonnad. Lisaks Londonile paraadivad nad korra aastas ka Manchesteris ning Birminghamis, kus nii mõnigi gei-kolleeg mu laborist pidutsemas käib.

Üldiselt tundub, et gei ühiskond tunneb ennast UKs hästi, omavad nad tugevat (poliitilist) tuge ning on tublisti kokkuhoidvad. Peab tunnistama, et minu eelarvamus UK kui tugevalt konservatiivse ühiskonna kohta on vähemalt antud aspektis täiesti vääraks osutunud. Kuigi peab tunnistama, et minu arusaamine põhineb Londonil, aga nagu mulle korduvalt rõhutatakse - London ei ole UK.

Notting Hill Carnival

Notting Hilli karneval on üks neist paljudest must-do üritustest siin Londonis, millest peab vähemalt korra osa võtma. Kuna inimesi on miljon (tubli väikese Eesti jagu), karnevali ala aga suhteliselt piiratud, siis suurem osa energiast kulub inimeste vahel trügimisele. Üldiselt oli karneval värvikirev, kus kuuma kariibi muusika taustal võib samal ajal mõnda kariibi toitu nosida ning värskelt avatud kookosest kõrrega kookospiima juua. Aegajalt võib mõni poolpaljas paraadiline su publiku seast tantsima rabada, aga see käib asja juurde. Iga mõnekümne meetri tagant oli püsti pandud salsa või merenge jms stiili kariibi tantsumuusika lavad, mille eest läbimiseks tuleb eelnevalt jõusaalis trenni teha.

Nähes mu paraadil tehtud pilte, tegi üks mu argentiinlasest kolleeg suured silmad “So this is how Brazil looks like after a cupcake invasion!”. Naljas peitub tõetera, kuigi antud kolleeg tavaliselt poliitilise korrektsusega ei liialda. Näiteks Lihavõtte saare inkade väljasuremise kohta “I thought they died because their ‘eggs’ were stolen” või “There are two stinky people on this floor, if you can’t smell them then there’s something wrong with your nose” või tänaval liibuvas trikotaažkleidis ülekaalulist tütarlast nähes “I suddenly remembered of kebab” või jällegi võileiba süües “Look what my girlfriend put in here – a salad! I don’t eat cow’s food, I eat cows!”, kusjuures kirjatoas laua kohal ripub tal A4 pilt, kus nülitud lehm on grillimiseks risti löödud. Ehk siis nagu Hr. Poliitiline Korrektsus kommentaarist võib järeldada, ei jookse UK kiirtoidu menüü ilmselgelt siin paljudel mööda külge alla (kuigi tänavapildis ei kohta äärmuslikku ülekaalulisust nii sageli kui tõenäoliselt mõnes USA osariigis). Kiirtoidu putkasid on aga iga nurga peal kaks tükki, kus päeva lõpus tunglevad koolijütsid järjekorras, ning praerasva lõhn on kõige tavalisem tänava aroomide komponent. Seega Go, Jamie Oliver!, kes üritab salatit koolimenüüsse integreerida!

Thames Festival

Kui Notting Hill karneval oli ilmselgelt mõeldud vanemale (loe: seksikamale) kontingendile, siis Thames festivali raames peetud karneval oli rohkem perekeskne. Paraad algas pimedas, kus kasutati rohkelt oivalisi valgusefekte ning paraadilised olid igati lastesõbralikud tegelased. Kõige tipuks oli 10 min kestev grandioosne ilutulestik.

Noppeid.

Hiljuti käis mu soomlasest juhendaja Tartus rahvusvahelisel miitingul. Tagasi saabudes teatas rõõmsalt, et Tartus oli vahva ja ta veetis hästi aega. Hiljem tuli aga üks kolleeg küsima, et kas soomlaste ja eestlaste vahel on mingi rivaalitsemine? Väidetavalt oli mu ülemus talle kurtnud, et “Tartu is nice but it’s a really weird place to have a meeting”. Meenuvad ka ühe noore soome kolleegi väited a la “eestlased ei ole meie naabrid, sest meie vahel on meri” või kui pubis rohkem kui ühte õllet ei jaksa juua, siis “sina kui eestlane peaks jaksama rohkem juua!”. Arvestades, et selline väide kärutame-kastidega-viina-soomlaselt pole minuarust eriti vettpidav ning meie instituudis on just soomlastel see "Weird" kuulsus, siis säilitan oma eestlasliku stoilisuse, rohkem õlut eestluse tõestamiseks jooma ei hakka ja naljakas Tartus käin ikka edasi:)

Tunne eestlast.

Tavaliselt uute inimestega suheldes arvatakse mu aktsendi (ja välimuse) järgi, et ma olen poolatar. Mõnes mõttes arusaadav, kuna poolakate kommuun tundub siin kohati suurem kui kogu Eesti elanikkond kokku. Kui aga mainin Eestit, siis järgneb sellele traditsiooniline kõhklev “Aaa” või “Mmmm”, millest võib järeldada, et vaatamata ca 6 a. EL-i kuulumisele ei ole see Eestile märkimisväärset tuntust juurde toonud. Seega olen enamus rahvusvahelise kolleegiumi ja tutvusringkonna jaoks esimene eestlane, keda nad oma silmaga näevad. Õigemini olen ma nii mõnegi jaoks esimene inimene riigist, millest nad pole elus midagi kuulnudki.

Vaatamata asjaolule, et õnneks esineb ka intelligentseid näited, kes suisa teavad pealinna ja mõni on isiklikult kohalgi käinud, siis on murettekitav olukord, kus ainsad Eestiga assotsieeruvad isikud on UKs bravuurikas Lembit Öpik ja Prantsusmaal pop-lauljatar Indra. Tegelast nr 1 olen varem maininud seoses ta hämmastava võimega elu nautida ning tekitada ajalehtedes artikleid pealkirjaga “The biggest joke in politics”. Ja indeed, peale oma hiljutist poliitilist krahhi proovib kätt stand-up comedian’na.

Tegelast nr 2 äkki mõni teist veel mäletab, ehk siis aastal 199..sth üritas teha comebacki nii Prantsusmaal kui Eestis (stiilinäide). Õnneks ei tulnud tagasi.

Lootuses siiski leida mõnda eestlast, kelle nime kuuldes ei ole piinlik oma rahvust avaldada (ning samas salaja reklaamida tuntud eestlasi), viisin mõne oma kolleegi seas läbi mini-uuringu “mitu eestlast tunned sina?”. Esindatud olid Soome, Prabtsusmaa ja UK elanikud ning välja pakkusin omapoolse täiesti subjektiivse eestlaste nimekirja:

Karl Ernst von Baer – embryologist. My biggest hope in case of you as scientists working in reproductive biology! He’s long dead but still…
Mart Saarma – molecular biologist (neurobiology)
Carmen Kass – supermodel
Kerli – Kerli Kõiv, a singer who has become quite famous in the world recently

Tanel Padar and Dave Benton – Eurovision song contest winners in 2001 with a happy song “Everybody”
Vanilla Ninja – Girl band that used to be famous in Central Europe (I think mostly in Germany). For a short time
Lennart Meri – former Estonian president
Siim Kallas – vice-president of European Comission since 2004

Arvo Pärt – modern classical composer
Erkki-Sven Tüür – modern classical composer
Neeme Järvi – conductor
Age Oks and Toomas Edur – leading pair in English National Ballet until 2009, have received the Commander of the Order of the British Empire award from the Queen.
Erkki Nool – olympic gold in decathlon in 2000
Kristina Šmigun – 2x olympic gold in cross country skiing
Andrus Veerpalu - 2x olympic gold in cross country skiing
Mart Poom – used to be a goalkeeper in Arsenal football club

Tulemus:

Soome – Peab tunnistama, et Soome lisamine küsitletavate nimekirja ei olnud juhuslik ning päästis täiesti ootuspäraselt päeva. Teada olid praktiliselt kõik eestlased ning.pakuti veel juurdegi.

UK – täiesti positiivne leid, et lisaks vürtsikale Lembit Öpikule on tuntud ka Arvo Pärt.

Prantsusmaa – pika pingutuse peale tuli ära Carmen Kass oma J’Adore reklaamiga.

Minu üllatuseks ei maininud aga keegi Karl Ernst von Baeri arvestades, et küstluse viisin läbi inimeste hulgas, kes tegelevad reproduktiiv-geneetikaga. Siiski peab kokkuvõtteks ütlema, et kõige lootusetum olukord ei ole (kuigi Eesti reklaamimisega tuleb veel tööd teha) ning Arvo Pärdiga võin juba vabalt ennast samasse rahvusesse tunnistada.

Noppeid:

- selle nädala suursündmus on mandlipõletik. Apteegist ulatati mulle sellised “kanged anti-bakteriaalsed” tabletid, mis helendavad valguse käest neoonikalt ning maitsevad kahtlaselt nagu seep. Lõpuks kirjutas arstitädi ka rohu välja juhuks kui varsti üle ei lähe – penitsilliin. Kuna “kõik ühe löögiga” metoodika on hirmuäratavam kui helendavad tabletid, siis söön esialgu oma “tuumaseepi” edasi ja loodan imelisele tervenemisele.

- Ühel grupi õhtusöögil teatas mu soomlasest ülemus restoranis pidulikult, et tema vastsündinud lapselapsele pandi nimeks Liina! Olin muidugi ülimalt meelitatud ning rääkisin, et Saudi Araabias tähendab see “väikest palmipuud”. “Ussnaist” igaks juhuks ei maininud.

- Minu lemmik vanainimeste raadiokanalil kuuleb alati põnevaid diskussiooni teemasid, millega olen teid ikka kursis hoidnud (a la “millal teie koju saabudes pidzaama selga panete?” või “milleks üleüldse on vaja ülikooli haridust!"). Mõni aeg tagasi oli aga käsil sügavam jututeema “kas ilusatel inimestel on elus raske”. Stuudiosse helistas seepeale David Bowie tädi isiklikult, kes väidetavalt oli silmipimestav kaunitar ning kelle elus on kõik lihtsalt imeliselt läinud. Samuti näeb David Bowie väidetavalt hoopiski tema, mitte ta tobeda õe moodi välja, ja üleüldse on ta fantastiline naisterahvas.

Uudishimust uurisin internetist Bowie tädide kohta järgi ja kirjutatakse nii:

“Bowie's Aunt Una suffered from clinical depression and schizophrenia, underwent electric shock treatment and died in her late 30s. A second aunt, Vivienne, suffered a schizophrenic attack, and a third, Nora, was lobotomised in an effort to cure what her mother described as 'bad nerves'. A fourth one, Pat (described by Bowie as a 'frightful aunt) was cast as the family rabble-rouser.”

Kuna Una see kaunitar ilmselgelt ei olnud, siis huvitav milline lilleke neist ülejäänud kolmest?

Kultuurset reisi.

Wikipedia ütleb nii: “Cultural Travel is a type of travel that emphasizes experiencing life within a foreign culture, rather than from the outside as a temporary visitor. Cultural travellers leave their home environment at home, bringing only themselves and a desire to become part of the culture they visit.”

Ja täpselt sellega ma tegelenud olengi. Näiteks hiljuti reisides Ukrainasse, kuhu võtsin kaasa ainult iseenda nagu kästud. Ei arvutit, ei tööd, ei internetti.. ega paraku ka sooja vett. Sellegipoolest soovitan järgi teha! Viimase kolme kuu jooksul on tee veel viinud näiteks Pariisi ja loomulikult Eestisse. Ikka kultuurselt.

Kultuurireis Ukrainasse.

Nostalgilises kupeerongis 15h sõitu - √

Babushkate-dedushkate üle vaatamine - √

Värske maisi söömine - √

Üle söömine - √ (mõõdukalt)

Toidumürgitus - √ (mõõdukalt)

Kalal käimine - √

Kala saamine - -

Seenel käimine - √

Maal sugulaste külastamine - √

Töötamine - -

Interneti kasutamine - -

Kiievis Lenini kuju vaatamine - √

Leitsakus ellu jäämine - √√√

Nostaliga ja lapsepõlve mälestused - √√√√√√

Ehk siis võib reisi igati kordasaanuks lugeda, kui konstantne 35+ kraadiga kleepekas välja arvata. Muuseas paar päeva peale meie ära sõitu kukkus Kiievis 40 kraadi. Nagu mainitud, sooja vett meie paneelmaja korteris pole olnud juba aastaid, külm vesi on. Enamasti.

Kultuurireis aka Edevuselaat Eestis, vol 1.

Maraton-kahepäevane-külastus, mille raames sai töötatud-rattaralliga maadeldud-topelt tuimestatud hambaarsti poolt-juuksuris ilusaks tehtud. Ehk siis traditsiooniline kodukäija külastustuur. Kahe päeva puändiks oli aga kahetunnine edevuselaat teadus-tibidega. Nimelt, kuna mõni tütarlaps nimega miss K otsustas mõneks aastaks Eesti tolmu kingakestelt pühkida, siis oli vaja jäädvustada, kuidas mõned tüdrukud senini koos teadust on teinud.

Väike stiilinäide:

PS. Jään lootma uutele koos-teeme-ilusalt-teadust-aegu!!

Kultuurireis Eestisse, vol 2.

Lühike, kiire, palav, emotsionaalne ja lõbus. Minu kõige suuremad õnnitlused veelkord värskele abielupaarile!

Mõõdukalt kultuurne reis Nottinghami.

Reis oli kiire, töine, Nottingham roheline, mehed sukkpükstes ei jooksnud ja keegi vibuga ei ähvardanud.

Kultuurireis Pariisi.

Kui tavaliselt alustatakse Pariisi romantikat Eiffeli tornist või nauditakse veini mõnes idüllilises kohvikus, siis minu romantika algas kanalisatsioonist. Ehk siis Miss K algatusel tuli kindlasti üle vaadata Pariisi kanalisatsiooni muuseum, sest see pidavat “õudsalt põnev” olema (ette öeldes - oli päris huvitav). Tegemist oli osaliselt funktsioneeriva kanalisatsiooni süsteemiga, kus teatud osa on turistidele käidavaks tehtud, kuigi õhuga unustati ilmselgelt midagi ette võtta. Kaasa antud brošüüris oli ekskursiooni lõpuks kirjas: “nüüd, kus te olete tutvunud Pariisi maa-aluse linnaga, võite üles minna ja nautida kaunist romantilist Pariisi”. Ja tõepoolest, paari tunni pärast oli haistmismeel taastunud (või riided tuuldunud?) ja alata võis eeskujulik Eiffeli torni ja kohvikute romantika.

Moraal on lühike - korjake ennast kokku ja minge reisima! Lõppsõna jääb siinkohal Mohammedile: "Don't tell me how educated you are, tell me how much you travelled".