Võõrkehad, Bandiit ja oravad oksal

“This time, a deadly pandemic threatens the world and health officials from across the globe are convening in London to halt this menace. Amongst the bold words and solemn speeches, the untimely death of South American bureaucrat Luz Morales might have been brushed under the carpet, but perhaps there's more to his story. Can you and your team of investigators uncover the truth?”

Täpselt nii algas üks minu nädalavahetusi oktoobris. Ehk siis ühel varasel pühapäeva hommikul kogunesid sõprade seltskonnad kokku, et lahendada mõrvalugu, kus kahtlusalusteks olid nii jaapani võimud, kaunis vene KGB (õigemini GBK) spioonitar, lõuna-ameerika narkodiilerid, hooldusõiguste pärast kaklevad lastevanemad, turvamees Esteban Coli (ehk E. Coli), viiruse pandeemia vastu võitlejad, vaktsiini tootmisõigusi andvat lepingut jahtivad kahtlased ärimehed jnejne. Üritust, alapealkirjaga “Foreign bodies”, võib vist täpsemalt nimetada kui murder mystery treasure hunt, kus esimese asjana jagati kokku tulnud Sherlock’tele kätte evidence pakett, mis sisaldas piiratud infot kahtlusaluste ja mõrvatu Luzi tausta kohta, mõrvapaigast leitud tõestusmaterjali ning õnnetukese viimast teekonda Londonis. Seejärel anti kõigile detektiividele aega õhtul kella seitsmeni, et läbi kammida erinevaid põnevaid Londoni nurki, leida uusi asitõendeid ning selgitada, kes siis ikkagi sellest kirjust seltskonnast Luzile otsa peale tegi ja miks.

Ürituse nimel oli palju vaeva nähtud, palgatud olid näitlejad, kes mängisid erinevaid mõrvamüsteeriumiga seotud tegelasi (nagu angry cook, talkative concierge, narkodiilerid jne), kelle pidi kõik linna pealt üles leidma, nende jaoks igasuguseid ülesandeid lahendama (a la jälitama kahtlaseid isikuid ümber kvartali) ning seejärel omandama olulist tõestusmaterjali ja infot, mille põhjal selgusid järgmised Londoni sündmuspaigad (tumedad treppidega ja graffititega tänavakäigud, pubi peldikud, kontserdimaja reklaamid, mille põhjal sai deshifreerida järgmise aadressi jne). Ühe rahavõlgades valget pulbrit armastava pidutseja Charlie ja ta girlfriendi motiivide kohta sai infot näiteks Facebookist. Kes soovib, siis konto on veel Facebookis üleval (koos 21. oktoobri vihjetega Wall’i peal) ning tegelase nimeks on tabavalt Charlie Snorter-Lott. Tabavalt on tal ka isiku kirjelduseks pandud “I snort two lines in time of peace, and two in time of war. I snort two lines before I snort two lines and then I snort two more”.

Päeva naelaks ja minu südamerütmi testijaks oli aga ühes fancy’s hotellis olev tuba, mille kohta oli ette öeldud, et seal elab ohtlik jaapanlane ning “ENTER WITH CAUTION!”. Vaikselt küürakil sisse hiilides ükski samurai ega ninja ei rünnanud ning esmapilgul tundus tuba üldsegi tühi. Vannituppa astudes aga avanes pilt võika verise põrandaga ning vannis lamas verine surnud mees! Mõne hetke pärast hakkas minu ehmatuseks mees vannis ägisema ja liigutama ja oigama “wawwwaater… pleeease…wateeer..”. Peale lonksukest vett, mida ma pidin talle suhu valama, hakkas surmaoiete vahel tulema infot nagu “the project went all wrong!!..ahh…mmaaaAAHH…The virus is ..aaagh.. unleashed!! ahh…” jne. Lõpuks, kui tundus, et mees oli kogu oma info ära jaganud ja midagi peale ägisemise sealt enam ei tulnud, siis oli meil aeg jätta ta sinna vanni edasi surema ning minna järgmist sündmuspaika kontrollima.

Peale kümneid kilomeetreid kõndimist ja väsinuna tagasi staabis tuli kogu materjal kokku panna ning esitada oma nägemus süüdlasest ning motiividest. Läks väga edukalt, süüdlase arvasime õigesti, aga kuna õigesti arvasid veel 17 meeskonda, siis karikat seekord ei saanud. Siiski äärmiselt vahva 12h kestev maraton-sündmus, mis kuulub ühe mu Londoni lemmikute hulka.

Noppeid.

- Viimasel ajal on kohalikus meedias palju juttu olnud Londonisse massiliselt sisse kolinud rebastest. Ilmselt, kuna pargid on siin suured ja linnud inimeste poolt broileriks nuumatud, siis on pinnas soodne. Antud temaatikat käsitles hiljuti ka üks Mehhikos tegutsev Belgia kunstnik nimega Francis Alys, kes tõi mängu veel ühe väidetavalt Londonile iseloomuliku teema - turvakaamerate rohkus linnas. Nagu kunstnik ise ütleb: "What I wanted to do, was address the surveillance systems in London, the omnipresence of cameras all over the city." Nimelt korraldas Alys omamoodi looduskaamera Londoni stiilis, lasi öösel National Portrait Gallery muuseumi ruumidesse lahti rebase nimega Bandiit, kelle tegemisi siis jälgiti läbi muuseumi turvakaamerate. Tate Modern’s oli üritusest tehtud väljapanek, kus kuvati Bandiidi seiklusi muuseumis läbi 9 (turvakaamera) teleka ning lisaks on internetis üleval kaamerate lindistustest tehtud film nimega “The Nightwatch”. Igaljuhul mina isiklikult pole eriti kaameraid linnas märganud (kuigi pole eriti ka otsinud), küll aga jooksevad rebased tihti üle varvaste isegi kesklinnas.

Tate Modern’s on muide praegu ka suur Gauguin’i rändnäitus, kus on üle maailma muuseumidest ja erakollektsionääride käest kokku korjatud Gauguin’i pildid ning ohtralt juurde pandud taustainfot ta stiili, hobide ja eluloo kohta. Soovitan soojalt, kes satub siiakanti.

- Vahepeal on Londonis käinud aga nii mõnedki külalised kodumaalt, kellega millegipärast ikka satub mõnda muusikali vaatama. Kui kohalike käest küsida, et kas nad siis tõesti nii väga armastavad muusikale, et see siin nii kuulus on, siis kuuleb pigem reaktsiooni “pfff”. Kontserdisaalides ise viibides selgub, et muusikalide populaarsust hoiavad ilmselgelt üleval turistid, kes vallutavad kauneid kuldseid punase sametisi teatrisaale massiliselt kummiplätudes või läkiläkides. Siiski kvaliteedi üle pole põhjust nuriseda ning seninähtud kaks muusikali on olnud laitmatult tasemel. Näiteks “Billy Elliot” oli omaette klass, kus ülinoored peaosalised peavad oskama lauldes steptantsu ja balletti tantsida või tooliga žonglöörida. Või siis näiteks sai vanematega “Queen” muusikali külastatud, kus laulud kõik mõnusalt tuttavad, lauluhääled tugevad ning kus tagatipuks astus üles Queen’i endine hallipäine kitarrist, mis põhjustas publiku kõvahäälset vaimustust.

- Vanematega sai muuseas ohtralt tegeletud teiste Londoni põhiasukatega, kelleks on oravad. Sai neid nii fotojahitud kui kastanitega toidetud. Oravaid leidub Londonist põhimõtteliselt iga puu ja põõsa otsas ning nii mõnigi neist on muutunud ülbemaks kui kasvu järgi võiks arvata. Stiilinäide “Orav oksal” ning “Kastan mulda”.