Kui te kõik arvate, et Londonisse tulles läksin esimese asjana muuseumi, Londoni Eye peale ja Buckinghami vaatama, siis võin kinnitada, et siiani on minu turism suuresti piirdunud pangakontorite ja 'security course'de asupaikade ümber ekslemisega. Siiski kogemata saatuse tahtel või kaas-eestlaste kutsel olen sattunud ka mõnesse turismimekasse.
Ühel järjekordsel ekslemisrännakul avastasin keset vihma pealtnäha kauni kiriku, kust ilma eest peitu pugedes avastasin hoopis Loodusloomuuesumi. Seekordse käigu vaieldamatud lemmikeksponaadid on dinosauruse-tibud, pimedas liikuv ja koledat häält tegev loom (suht kole oli üksi) ja minu absoluutne neoonvärvides lemmik, mille mobiiliga tehtud pildikvaliteet pole geniaalne, aga mille mol-bio-d peaks ka pimesi ära tundma!
Erinevalt eestlastest, kes käivad turu peal odavama kartuli ja tomati eest võitlemas, on brittide jaoks turul käimine privileeg, mida harrastatakse pühapäeval kohvi, kuuma hõõgveini, erinevate maade rahvustoitude ja mõnusa cheesecake’i kõrvale. Ida-Londonis võib nädalavahetusel kõikvõimalikke erinevaid privileege leida (nii riiete, lillede kui söögi-turgusid). Esimesena sattusin ühel nädalavahetusel kaaseestlase Marilini abil Borough turule, kus hinnad on poest kallimad, rahvast on murdu, aga kõikvõimalikke juuste ja poola delikatesse (hapukurki ja suitsuvorsti) saab mõnuga mekkida. Ja kui kotti saab pista päris mee ning krõbeda koorikuga saia, siis on käik igati väärt.
Muidu turism.
Jõul tuleb uksest ja aknast. Turismi sihtpunkt number üks, Oxford Street, on igaljuhul grandioosselt tuledesäras. Ilus, aga tagasi sinna ei lähe enne, kui hirm elu pärast ära ununeb – põlevate silmadega kõike ostvad ja sinust üle jooksvad turistid isegi pühapäeva hilisõhtul nagu piltidel näha.
Tähelepanekuid
- Lühidalt kokkuvõttes – peale ekslemisi, õigete toimumispaikade otsimisi, 20 min hilinemisi ja 4h unega võitlemisi on kõik security kursused lõpuks läbi. Ilmselt on sellest midagi ka kasu, sest tuletõrjealarmi vallandudes jätavad kõik töö pooleli, lahkuvad majast koheselt ja kogunevad evakueerumispunkti tänavanurga peale. Kaks korda nädalas läheb aga tüütuks, eriti Londoni ilmaga.
- Sildid “push” ja “pull” ustel on veel rohkem segadust tekitavad kui “tõmba” ja “lükka”. Lisaks, juba mitmendat korda peab tõdema, et kui kästakse minna 2nd floor’le, siis tuleb ikkagi minna kolmandale korrusele.
- Jalgratast pole mõtet kinnitada ehitusplatsi äärde piirde-aia külge, sest ehitusmehed viivad selle koos aiaga minema. Ise nägin.
- Kui läbipaistva liibuva pluusiga hüperaktiivne treener nõuab sul kõrva ääres mikrofoni karjudes liiga aktiivset kükitamist, siis tuleb ikkagi öelda ‘EI’, et paaril järgmisel päeval invaliidsuseni küündiv seljavalu ei piinaks.
- Jooksulindil ei tasu ennast mõtetesse unustada ja varbaid lohistama hakata, sest meie kõigiga võivad klassikalised mishap’d juhtuda. Seekord pääsesin kerge ehmatusega.
- Tundub, et saatuse vastane on mitte ainult nädalavahetusel trenni minna, vaid ka nädala sees, sest metrood ei tööta, bussid jäävad vahelt või lõpetavad ootamatult sõidu keset kõige tundmatumat Londoni oaasi, kus ei liigu rohkem ühtegi bussi. Traditsiooniliselt lõpeb üritus toidupoes saia ostes.
- Armsaid eesti keelt kõnelevaid inimesi on alati tore kohata, eriti kui keset ülerahvastatud Londoni tänavat nad rõkkavalt kaunist eesti keelt demonstreerivad ja kui naine virutab mehele fotokaga silma alla. Südame alt läheb soojaks.
- Tihti kohtab lihtsalt huvitavaid inimesi, kes tõmbavad tähelepanu kõlisevate medaljonidega käte küljes ja kellel ilmselgelt soe süda kütab. Kohata võib näiteks minu kodu-stationis. Mu isiklikuks lemmikuks on vasakult teine kirst, millest tuleb luukere käsi välja. Originaalne ja nunnu.
- Väike Tai söögikoht nimega ‘Tuk Tuk’. Pühendustega Liisile;)
Reedel koju!! Hoidkem pöialt, et AirBaltic ikka Tartus maandub ja puhugem õhk mulle soojemaks, palun!
