Kultuuri

Kultuuri on Londonis nõrkemiseni kui seda ainult tahta ja leida aega labori-kodu nelja seina vahelt välja saada. Paar korda on isegi õnnestunud.

Näiteks otsustasime ühe lõuna ajal vahelduseks mikrolaineahju järjekorras seismisele ära proovida söögikoht nimega Books for Cooks. Tegemist on väikese kokaraamatuid müüva poega, mille tagumises osas on paar söögilauda ja väike köök. Iga päev koostavad kokad mõnest retseptiraamatust ühe huvitava 3-käigulise lõuna menüü, mida serveeritakse niikaua, kuni toitu jätkub (http://www.booksforcooks.com/story.html). Istekoha saamiseks peab raamatupoes järjekorras seisma, raamatuid lehitsedes isu tekitama ning sööjate lusikatäisid lugema. Loomulikult oli poes esindatud ka Eesti rahvustoitude retseptiraamat, mille mu kolleeg võluväel leidis ning kus esimese retseptina avanes “Sea kõrvad”. Rõõmustasin seejärel kolleege juttudega “lihatükkidest tarretises”, mis tekitas rafineeritud brittides kerget elevust. Muidu igati tore lõunal käik kinda middle-class place’s nagu mulle britist kolleeg krimpsutades sosistas.

Novembri keskel sai käidud ka jazzi kontserdil, mille koodnimetuseks oli PizzaJazz. Ehk siis peent jazzi kuulates võib samal ajal peenelt pizzat pugida. Esinejaks oli The TransAtlantic Collective (http://www.thetransatlanticcollective.com/live/), kus ühe liikmena astub üles pianist Kristjan Randalu. Tegemist oli 100% nauditava muusikaüritusega isegi 100% jazzi-võhikule.

Pubi-kultuur on huvitav selle poolest, et pärast kahte klaasi õlut avaneb võimalus kuulata põnevaid lugusid instituudi sügavustest ja hämmastuda kultuurieripäradest. Muuseas ilmnes, et noored soomlased eestlasi naabritena ei tunnista (väidetavalt merest piisab, et mitte naaber olla) ja mis seal salata, parema kontakti leian ma pigem poolakate ja rumeenlastega. Soomlased on siin üldse saavutanud kahtlase kuulsuse. Väidetavalt mõni kannab liiga lühikesi pükse, mõni on lihtsalt imelik ja soomlastega traditsioonilisest alasti saunas käigust on mõnel mitte-soomlasel siiani traumaatilised mälestused. Enne mind olevat grupis just viibinud üks järjekordne kummaline soomlanna, kes kandis uskumatul kombel sokke sandaalidega ning üleüldse jättis kogu korrusele kustumatu mulje. Seega loomulikult kõik võpatasid minu saabudes, et äkki on jälle soomlane. Mu tõelise päritolu selgumisel hingasid kolleegid kergendatult ning edaspidi üritan vältida sandaalidega sokkide kandmist.

Eelmine nädal tegime ka ise kultuuri. Keegi oli leidnud kusagilt makaronid, mis olid maha jäänud minu toa eelmisest üürnikust ning loomulikult tuli need pidulikult ühiselt ära küpsetada. Kuna ühtlasi oli mu emme sünnipäev, siis sai see samuti pidulikult tähistatud salati lahtilõikamise ja veiniklaasi tõstmisega. Palju õnne! Ei saa kuidagi mainimata jätta ka Kadrit, kes 25-ndal täiustas maailma ühe kauni tütarlapse võrra. Palju õnne nii Kadrile kui ka meile - maailm on jälle ilusam.

Piltidel: Senyie, Amir, Ariann // Salati pidulik lahtilõikamine // Ilusti ritta pandud

Üldse käib meil Paabelis praegu “Naabri vahetus” ja kirju seltskond läheb aina kirjumaks. Eelmine nädal saabus meie majja murelik ema Iraanist, kes jääb siia oma ainukesele lapsele, Amirile, süüa tegema ligi kaheks nädalaks. Väidetavalt lubati ka meile lusikatäis Iraani kodutehtud toitu, seega jään põnevusega ootama Iraani kultuuriõhtut! Samas selgus, et Amir lahkub meie majast 11-ndal ja tema asemele kolib kunagi keegi uus. Lisaks ilmus eile Chou (?) asemele uus inimene – Darren (?). Hetkel veel tundmatu kuju, aga siiani on ennast kõrvaltoas hästi üleval pidanud.

Tähelepanekuid

- Eelmist nädalat kroonis lõpuks pangakonto avamine ja Eestist raha ülekandmine. Saaga hõlmas 13 kirja saabumist pangast 2 nädala jooksul (sisuga “järgmise kirjaga saabub teie kasutajatunnus”, PIN-koodid, tshekiraamatud, online konto aktiveerimise koodid, pangakaartide saabumise teated jne.jne) ning samuti kerget draamat teemal “swedpanga internetipanga koodi unustamine, 5x valesti sisestamine ja kasutaja blokkimine koos terve aasta UK elamisrahadega”. Õnneks lahenes kõik pärast pikka paanilist kõnet Swedpanka ja jälle võib elada.

- Saatusevastane on minna nädalavahetusel trenni. Pärast kahekordset täielikult ebaõnnestunud üritust sama viga enam ei korda, kuna tavaliselt 1) sajab tormiselt kasse ja koeri, 2) su metroo station on kinni, 3) terve metroo liin on kinni, 4) eksid bussipeatust otsides ära, 5) lõpetad ürituse alla-andmisega ja ostad poest 2 kotitäit süüa, mis iseenesest trenni vajadust ei vähenda.

- Kui keegi helistab ja küsib kõveriti hääldades Miss Nigeria’t, siis olen see mina. Lisaks, kuna prantsuse keeles pannakse naljakate tüdrukute nimede lõppu –ette, siis ka Linette olen mina.

PS. Kojusaabumise ametlik kinnitatud kuupäev on 18 dets. Ilmnes aga, et sama päeva õhtul on siin jõulupidu ning seega jään “aasta tähtsamast üritusest“ ehk instituudi jõulupeost ilma nii UK-s kui ka EST-s. Seda enam loodan, et mu kallid sõbrad-perekond korvavad dramaatilise puudujäägi. Eksju?

PPS. Mõned päevad tagasi saabus mulle üks ilus postkaart. Otse Pariisist. Aitäh asjaosalisetele;)