Saabumine läks täiesti valutult ja seda vaatamata 2h unele, sest olgem ausad, kogu elu 20 kilo sisse pakkimine on kulukas ettevõtmine. Londonis võeti mind ja mu mini-elu koduselt vastu. Aitäh Karinile! Kolida aga tuleb esmaspäeval uude kohta, mis väidetavalt pole just öösiti-värskendavate-jalatuskäikude läbiviimise koht. Laptop kästi spordikotti peita ja East Acton stationisse õhtul mitte minna. Ehk siis see stationit, mille nurga taga mu uus kodu on. Tuleb vist veel mõni kolimine...
Minu uus labor mulle meeldib - hubane, tore, rahvusvaheline, nooruslik, positiivne. Eriti lisab turvalisust labori akna taga olevad 3 m naistevangla müürid. Nagu mu juhendaja ebalevalt naeratades ütles “the walls are good for reminding that we are happy to be on this side”. Esimese tutvustava ringi ajal teatas aga üks India tsikk, et “in Indian language Nagirnaja sounds like a Snakewoman”. No comments.
Minu esimesi titesammusid uue labori suunas saadab katkematu bürokraatia ja security induction’te jada, ilma milleta laboris töötada on keelatud. Kaks tükki on läbitud, one more to go! Pole teada, mitu ankeeti teemadel a la “geneetiliselt modifitseeritud materjaliga töötamine” veel täita tuleb. Samas siiski harivad üritused, mida võiks ka Eestis harrastada (et te tibud kõik ikka teaksite, et latekskinnastest tuleb EtBr läbi!).
Kohustusi ja keeldusid on miljon, millest osad on mõistetavad, teised.. huvitavad. Laboris on muu hulgas keelatud muidugi süüa, juua, aga ka ipodi kuulata, latekskindaid omada, ilma kitlita viibida (mida minuarust järgib seal 0 inimest nagu ka meil) ja tööaegadest väljaspool katseid teha. Muide baka ja magistri üliõpilastel on see üleüldse keelatud ja algajal Ph.D. tudengil, nagu mina, tuleb selleks ekstra avaldus kirjutada, mille peab allkirjastama ja heaks kiitma juhendaja. Et ma ikka piisavalt pädev oleksin. Näiteks mõni aeg tagasi olevat üks tütarlaps laupäeval seitsmeks tunniks peldikusse kinni jäänud. Täiesti vastutustundetu (“what if she was a diabetic!!”).
Üldiselt kokkuvõttes võib öelda, et London on täiesti my kind of town ja kohanemine käib kiiresti. Kiiresti on selgeks saanud, et
- Oxford St.-le shoppama ei satu ma enne kui tulevad 90% soodukad
- bürokraatia on su suurim sõber (loe: vaenlane)
- kell 18 metrooga sõitma minna on suitsiidne üritus, eriti kesklinnast ja eriti kui keegi üritab rattaga siseneda
- metrood sõidavad kahes suunas – üks õige, üks vale
- teed ületades tuleb ennem vaadata paremale ja siis vasakule. vist.
- kohvikus istuda oma lemmikuteta on igav. Miss U!
Minu uus labor mulle meeldib - hubane, tore, rahvusvaheline, nooruslik, positiivne. Eriti lisab turvalisust labori akna taga olevad 3 m naistevangla müürid. Nagu mu juhendaja ebalevalt naeratades ütles “the walls are good for reminding that we are happy to be on this side”. Esimese tutvustava ringi ajal teatas aga üks India tsikk, et “in Indian language Nagirnaja sounds like a Snakewoman”. No comments.
Minu esimesi titesammusid uue labori suunas saadab katkematu bürokraatia ja security induction’te jada, ilma milleta laboris töötada on keelatud. Kaks tükki on läbitud, one more to go! Pole teada, mitu ankeeti teemadel a la “geneetiliselt modifitseeritud materjaliga töötamine” veel täita tuleb. Samas siiski harivad üritused, mida võiks ka Eestis harrastada (et te tibud kõik ikka teaksite, et latekskinnastest tuleb EtBr läbi!).
Kohustusi ja keeldusid on miljon, millest osad on mõistetavad, teised.. huvitavad. Laboris on muu hulgas keelatud muidugi süüa, juua, aga ka ipodi kuulata, latekskindaid omada, ilma kitlita viibida (mida minuarust järgib seal 0 inimest nagu ka meil) ja tööaegadest väljaspool katseid teha. Muide baka ja magistri üliõpilastel on see üleüldse keelatud ja algajal Ph.D. tudengil, nagu mina, tuleb selleks ekstra avaldus kirjutada, mille peab allkirjastama ja heaks kiitma juhendaja. Et ma ikka piisavalt pädev oleksin. Näiteks mõni aeg tagasi olevat üks tütarlaps laupäeval seitsmeks tunniks peldikusse kinni jäänud. Täiesti vastutustundetu (“what if she was a diabetic!!”).
Üldiselt kokkuvõttes võib öelda, et London on täiesti my kind of town ja kohanemine käib kiiresti. Kiiresti on selgeks saanud, et
- Oxford St.-le shoppama ei satu ma enne kui tulevad 90% soodukad
- bürokraatia on su suurim sõber (loe: vaenlane)
- kell 18 metrooga sõitma minna on suitsiidne üritus, eriti kesklinnast ja eriti kui keegi üritab rattaga siseneda
- metrood sõidavad kahes suunas – üks õige, üks vale
- teed ületades tuleb ennem vaadata paremale ja siis vasakule. vist.
- kohvikus istuda oma lemmikuteta on igav. Miss U!
Väga tubli, et sa blogi tegid!!! Nii tore on lugeda ja nalja sai ka kohe päris mitu korda... Mina igatahes väga loodan, et sa viitsid ka edaspidi kirjutada. Ma juba mitu päeva olin murelik, et ei tea, kuidas sul seal läheb.
ReplyDeletenoh ussinaine, läksid "vale" rongi peale või?? :D
ReplyDeletenoh, põhimõtteliselt rong oli ju õige, lihtsalt vales suunas.. :P
ReplyDeleteNoh, mitu päeva juba ootan uut sissekannet, aga ei midagi :P
ReplyDelete